Keskajal, mil karistused eriti julmad olid, tekkis see soov midagi halba teha just protestist. Teha midagi, mida kirik ei luba, midagi mis aitaks tükikese vabadusest tagasi vöita. See polnud aga veel saatanism ja antikristlus, vaid tahtmine midagi kurja, vabaduse-maitselist teha. Tahetakse vabatahtlikult piire ületada ja kogeda heterogeensust. Mingit sympaatiat Saatana suhtes polnud, oli aga praktiline suhtumine temasse - allakirjutada pakt Satanaga, et midagi saada. Alles renessansiga tulid olulised muudatused. Humanismiga oli vöimalik täiesti uus inimese kui individuumi interpretatsioon. Toimus nö “kurjuse psühhologiseerimine”. Saatanast tekkis uus pilt. Ta pole enam ainult mingi hall kurjuse eminents, kellega punti sidumine tähendas mingit ohtu väljaspoolt. Teda mõistetakse nüüd, kõigi humanistlike reeglite järgi kui
ei ole, hoopis rohkem, kui seda, mis neil on. Püüdlevad asjade ja väärtuste poole, mis neid tegelikult õnnelikuks ei tee. Ja on valmis selleks ohverdama ja loobuma paljust hoops väärtuslikumast. Kaotatakse head suhted oluliste inimestega, sõbrad, vahel isegi pered. Ei pöörata tähelepanu ja ei pühenduta sellele, mis inimest tõeliselt toetab ja õnnelikuks teeb. Arvatakse, et õnn on kusagil välljaspool, mingites asjades ja saavutustes. Sõlmitakse niiöelda leping satanaga, kus loobutakse saabuva õnne illusioonis oma olemasolevatest hindamatutest rahas mõõdetamatutest varadest. Alles siis, kui nad kaotatakse see, mida peeti tarbetuks, iseenesestmõistetvaks, mis neil lihtsalt loomulikul viisil olemas oli, saadakse aru, milline väärtus sellel oli. Ja siis, kui on veel võimalus, püütakse tagasi saada seda, mis sul juba oli niigi olemas ja millest millegi enama lootuses loobuti.
annaabi.ee 
