E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«See ei võ püa paik olla, kus põguline valitseb,» naeris Gabriel mõudalt. «Jumalal ei
ole rõ omu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läi on korjatud; saagu siis
väemalt ausad sõämehed sellest käu!» Ja meeste poole pö ordudes lisas ta juurde: «Võke
see tige loom ja' kõk kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga äge puutuge nende elu küge!
Selle rö ovlikoopa võte paljaks riisuda.»
Vannutades sirutas abtiss käd sõameeste vastu väja, aga need sasisid aega viitmata ta
käivartest kinni ja talutasid ta ües kõge kloostrirahvaga õe peale. Gabriel jä üsipäni
vahekotta seisma. Kui kõk väja olid länud.
430
hü udis ta tasakest! mü uriaugust sisse: «Valmis, Agnes?» --ja esimest korda tuli sel teel
Agnese suust rõ omus vastus: «Jah!»
Agnes ei olnud enam kangekaelne --ei mitte sugugi.
Gabriel kiskus kongiukse lahti --ja Agnes nuttis tema rinnal.
«Vaene laps, vaene laps!» üles Gabriel, neiu juukseid õnalt silitades.