Riial oli üldiselt olnud kõle suhe isaga keda ta eelistas kutsuda Jürkaks ehki ema seda keelas, ta vaid rääkis tollega kui teda noomiti ja ta arvamus isast oli nagu keegi võõras töömees. Ajapikku aga suhted soojenesid ja Jürka tihti tunids huvi Riia heaoluüle ja kui tüdruk kasvõi natukene eeldas tühka kõhtu otsis ta kohe midagi hammastevahel talle pista jättes pooleli ka tähtsamad tööd. Jürkal oli ka kombeks tütart veidrate nimedega kutsuda nagu tattniga vöi sasipea kuid Riia õppis, et kui teda kutsuti siis alati selleks, et mõni puuhobune, lilleke või jänesekapsa leht. Kui kunagi sai ta maamesilase kärjed kaseothutorbikus saand ja talle õppetanud kuodas sealt mett välja imeda siis esimest korda tundis ta, et isa hoolib tast sama palju kui ema. Seda enam tõestas see, et Riia nägi kaks päeva järjest unes kuidas Jürka näoga hobust ta ratsutas, Jürka leidis selle põhjenduseks selle, et Riiat on kerge kanda ja see meeldib hobusele.
annaabi.ee 
