Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga
neile vastas Jürka kohe iseteadlikult:
,,Ei nad tee mulle ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk."
Aga asi kujunes ometi pisut teiseks. Jürka loodetavad trumbid mõjusid küll, aga mitte just
nõnda, nagu ta lootis. Ta teeskles, nagu oleks tal millegi pärast õigus olnud seda teha, ilma et
ta otseteed oleks öelnud, milles see õigus seisis. Pealegi tegi ta seda jõhkralt ja väljakutsuvalt,
nii et härra Maurus ei saanud muud, kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi-tagasi
jooksma, karjudes:
,,See inemine on hull, see inemine on püsti hull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale
hakanud, on ta segaseks ajanud. Kõik veekandjad lähvad enne surma hulluks, kui nad aga
küllalt vanaks elavad; nüüd on meie Jürka ka."
Seda rääkis härra Maurus Ollino, Jürka ja nende poiste ees, kes olid kuidagi segatud Jürka
naise loosse.
,,Ma ei ole hull ega mõtlegi hulluks minna," vastas Jürka. ,,Mind ei tee viingi hulluks, veel vähem