Hobune
koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku, kukla ja põskedega; kael kägivao või
vaskulaarse soone, kaelaharja ja lakaga; esijalad küünarnukkide, õlavarre,
kämblaluude, randmeliigeste, sõrgatsite ja kapjadega; rinnak; õlad ja turi; rinnakorv;
kõht ja selg; ja lõpuks tagaveerandid: nimmepiirkond, tagakülg, puusaliiges, laudjas,
sabajuur või sabaroots, tuharad, reied ning tagajalad: sääred, põlveõndlad,
kannakõõlused, sõrgatsid, sääreluud, sarvnaastud ja kabjad.
HEA KEHAEHITUS
Kui hobuse kehaosad on üksteise suhtes proportsionaalsed ja laitmatu kujuga, siis
öeldakse, et loomal on hea kehaehitus. Igal tõul on erinevad suuruse ja kuju normid
erinevate kehaosade jaoks.
HOBUSE KEHA ESIOTS
Hobuse keha esiotsa all mõtleme pead, kaela, pihta, turja ja esijalgu. Need hobused
kehaosad asetsevad ratsanikust eespool. Kaela asend on oluline nii takistussõidu-
kui ka koolisõiduhobustel.
Pihajoon peaks olema längus ja vabalt langev
annaabi.ee 
