Tarapita kui kirjanduspoliitiline rühmitus
Adson, Semper ja Tuglas, ei jätkatud endist tundelist ja peenet väljendusviisi, vaid asuti
kohe analüüsima kultuuri olukorda ning oma seisukohtades oldi konkreetsed. Nende
artiklites kritiseerisid erinevad autorid avalikult võimuorganeid ning neid süüdistati
iseseisvuse saavutamises ainult väliselt, ent rahva hingelise iseseisvuseni jõudmiseks oldi
vähe tehtud.
,,Meie, tarapitlased, väike vaimukultuuri sõdurite ryhm, asume sarnaseile iseseisvuselle
vastasrinda teise kõrgema Eesti, Eesti iseseisva rahvuskultuuri ja vaimuelu nimel!
Sõda Toompääl valitsevalle obskurantismile ja ylbele tõusiklusele!" - August Alle.
Tarapita oli arvamusel, et vanem kultuuriinimeste põlvkond (,,kunsti-invaliidid") on
ennast ammendanud ning on aeg hakata ka toetama nooremat generatsiooni. Kuigi teatreid,
muusikakoole ja orkestreid riigipoolselt rahastati, oli nende uue loometööga varustamine
annaabi.ee 
