Piibeleht oli kajastatud väga positiivselt, sest ta oli nutikas ja kaval aga iseloomu poolest siiski sõbralik ja heatahtlik ning suutis kavalusega oma tahtmise saada. Sander oli lavastuses laisk ja ei tundnud häbi kui elas teiste kulul. Ta valetas palju ning käitus teistega alandlikult aga kui oma tahtmise oli saanud siis muutus üleolevaks. Nagu Piibeleht, oli ka Laura heatahtlik inimene. Ta oli väga sõbralik ja soovis kõigile head. Matilde polnud oma õe sarnanegi. Ta oli ülbe ja kuulusehimuline ning teda ei huvitanud teiste heaolu. Oma teosega on Eduard Vilde püüdnud näidata keskklassi püüdlust ümbritseda ennast kultuursuse ja rikkusega. Samuti näitas ta, et isikuid hinnatakse tihti mitte nende teoste väärtuse, vaid rikkuse ja vara põhjal. Suurepärase kirjaniku, kuid vaese ja tundmatu Tiit Piibelehe teoseid ei väärtustatud, aga kui teos avaldat mõne rikka mehe nagu Ludvig Sanderi nimel, võitis see kirjandusauhindu. Vilde
Vaatajad käisid nautimas sisu vormi, mitte tehnilist külge. Rooma tehnilistelt ideaalsete näitlejate töö hakkas mõjutama oraatorite kunsti. Cicero oli mures, arvas, et kõnekunst hukkub. Cicero kasutas Roskio tuntud näitleja nõuandeid. Üks näitleja spetsialiseerunud kõnele, teine pantomiimile laval kaks näitlejat. Sõna asendab rooma teatris zest, mõtte asendab esteetika, sisu asendab vorm/tehnika. Näitlejast saab selline ülitehniline olend, kes tegelikult ei sarnanegi enam teiste inimestega. Teda eraldab teistest inimestest tema professionalism inimene, kes kasvatatud üles lava jaoks. Näitlejast saab omamoodi masin. Mingis mõttes kaotab oma inimliku loomuse. See protsess saab eriti ilmsiks Augustuse ajal. Augustuse ajal loob õitsema pantomiim. Täiesti ideaalsete nukkude tehniliste näitlejate koosseis, võidi kujutada ja edasi anda absoluutset igasugust teksti kehakeeles. Spetsialiseerumine mingis
annaabi.ee 
