Kaks Eestit – kas tõesti reaalsus?
Kuid mis toimub tegelikult meie riigis täna? Kuidas oleme kujunenud alates ajast, kui Lennart
Meri presidendiks tõustes lausus: ,,Ma saan lubada ainult higi, verd ja pisaraid." ?
Selle lause peale inimesed lausa naersid teravmeelselt. Keegi ei uskunud, et nõnda raske võib olla
tõesti otsast peale alustada. Kõigile oli tähtis meie vaba kodumaa ja meie rahvus, mida nimetame
eestlaseks.
Igas riigis on erisugused traditsioonid, sotsiaalne kihistatus ja klassid. Nii on ka meil. Nõnda võib
sarkasmiliselt nimetada ka traditsiooniks valmiste eel toimuvat . Sel perioodil poliitikud lubavad
maad ja ilmad kokku, kui hääletaks inimene vaid tema poolt. Kuid pärast nö võimule saamist,
sätitakse end jälle puhkereziimile kuni järgmiste valimisteni. Selline on meie ''esimene'' Eesti.
Me oleme jõudnud etappi, kus elanikkond ei usalda oma riigijuhte ja suhtub valitsusse isegi
ükskõikselt. Meil on arvamus poliitikutest, et nad on pürginud riigi etteotsa vaid selleks, et elada
annaabi.ee 
