Elo Viiding
perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See
on korraga materjal, mida on raske ilma ettevalmistuseta vastu võtta, ja samas midagi, mida
inimesed peaksid lugema, mille üle mõtlema, et tol elu ja kunsti kohtumiskohal hulbiks
1
Autor: Kalev Kesküla (22.02.2006)Tuum, 2005. 83 lk.
5
meremärke, et me julgeksime rääkida neist asjust, mis kõige valusamad, piinlikumad, sarjatumad
ja varjatumad. Elo Viiding pole juba jupp aega avaldanud raamatut, mille tekstid neid valupunkte
ei riivaks, ei häiriks, ei raputaks, ei puudutaks. Aga tos peaaegu otsekõneta esseistlikus, kohati
poeetilises, kohati lihtsalt kirjeldavas proosas on see kõik isegi veel rohkem alasti.
Selles raamatus kohtuvad positivism ja psühhoanalüüs. Psühhoanalüüs, enesevaatlus ja -käsitlus,
kui meetod, mille abil raamat on loodud. Ja positivism kui esimene vahend, mis kätte torkab, kui
annaabi.ee 
