Karl Ernst von Baer
hiiglaslikud valged keeled merre roomasid, hulkusid jõeorgudes kivirahnude vahel
oma botaanilisi, zooloogilisi ja geoloogilisi kollektsioone täiendades.
Baer tahtis paatidel Matotskin Sari läbides jõuda Kara merre, kuid väin oli veel jääs.
Siis otsustati minna jalgsi, ent selgus, et jää pole küllalt kindel. Hiljem nad said seal siiski
käidud. Peale seda otsustas Baer Novaja Zemlja läänerannikut edasi uurida. 3. augustil
lahkusid nad Matotskin Sarist, uurisid seejärel Bezõmjannaja lahte, kust kütid leidsid
kivisöetükke. Baer tegi kindlaks, et need söetükid on siia kandnud ookean kusagilt mujalt.
Baeri teaduslikke vaatlusi soodustas vaikne ja päiksepaisteline ilm. 6. augustil asusid
rändurid saare edelarannikule Nehvatovaja jõe suudmes. Vaevalt jõudis Baer jala
maapinnale asetada, kui teda haaras üksindustunne.
"Selles aistingus pole midagi hirmsat, ennem juba midagi pidulikku ja ülevat," kirjutas
teadlane
annaabi.ee 
