"sariluuletustes" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või elutarga resignatsiooniga. Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste. Luules on ta põliselt lüürik, seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes. Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „Reheahi“, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi maa“, „Allikad silla juures“, „Süda ei põle ära“. 18) Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid Kontekst: teadmine, et ollakse eksiilis ja seeläbi on esiplaanil tarvidus hoida rahvuslikku järjepidevust. Traditsiooni ja modernismi vastasseis oli alguses tugev, hiljem taandus