Karl Suure elulugu
Ta ei lamanud, nagu teiste
lahkunute surnukehad, vaid istus kõrgel troonil nagu elus. Tal oli peas kuldne kroon, kinnastatud
kätes hoidis ta skeptrit: sõrmeküüned olid kindad katki puurinud ja neist läbi tunginud. Ümber tema
oli lubjast ja marmorkivist valmistatud kate. Kohale jõudes murdsime kohe sellesse avause. Kui me
siis tema juurde sisse astusime, tundsime tugevat lehka. Otsekohe pöördusime põlvi nõtkudades
palves tema poole." Arvati, et Otto III lasi Karli surnukeha panna sargofaagi, sest hiljem leiti see
just sellises, Proserpina-sarkofaagis. Jällegi oli Karli haud unustatud.
Pärast haua taasleidmist laskis Friedrich Barbarossa oma ,,esiisa Karli" pühakuks kuulutada. Pärast
seda kui Karli säilmed olid 1215. aastal, taas ühe Hohenstaufenist keisri, Friedrich II kaasabil
leidnud oma viimse ja lõpliku puhkepaiga kuldses kirstus Aacheni toomkiriku kooris, vajus keiser
Karli kahel korral ära unustatud esialgne haud jälle unustusse. Hiljem leiti palju andmeid ja kõik
annaabi.ee 
