Eesti keskaeg
Aiandus- Lisaks viljapõldudele olid taludel väiksemad aia- ja põllulapid.
"Köögiviljaaia" sünonüümiks on "kapsaaed." Köögiviljaaias kasvatati kaalikat, ube,
herneid, lääts. Puuviljaaedu keskaegses Eestis ei leidunud, kuid üksikuid võis esineda.
Taani hindamisraamatus on üks küla nimega "Aunapo", mis võib viidata
metsaõunapuudele. 16. sajandil kasvatati Liivimaal õuna-, pirni, kirsi- ja ploomipuid.
Kalapüük- Kalaveed olid jagatud külade ja saraskondade (kogukond, mis kasutab
ühist valdust nagu mets, järv, tiik) vahel. Mererannikul käidi hooajapüügil, selleks
olid randa ehitatid ajutised peavarjud. Üks hooajaline püügikoht asus Kalamaja
piirkonnas. Pärast vallutust maahärrad hakkasid kalapüüki pidama oma eesõiguseks.
Läänistatud alal oli kalapüügiõgus ainult lääni valdajal, talupojad said kalapüüda seal
vaid lisakoormiste eest. Kalapüügivahenditena kasutasid talupojad kalatõkkeid ja
annaabi.ee 
