Talurahva toidud
Leiva peale vajutati maagilisi
või muid märke (rist, peremärk, viiskand). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. []
1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe, et söömisel murenes
puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: ,,Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma", ,,Lapsed,
tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei
jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt,
kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. []
Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt
korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest
keedeti leivasuppi. []
10
Pudru kõrvale leiba ei söödud. Nagu Simunas, nii hoiatati mujalgi, et ,,kes pudruga
leiba sööb, satub vangi"
annaabi.ee 
