A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Vaevalt küll, härra, ta oli nii väga ehmatanud, et kahtlen, kas ta mäletab mind kuigi
täpselt.»
340
«Noh, mine räägi siis selle poisiga ja püüa jutu sees teada saada, kas ta isand on
surnud,» ütles d'Artagnan.
Planchet tuli hobuse seljast maha, läks otseteed Lubini juurde, kes teda tõepoolest ära
ei tundnud, ja kaks teenrit hakkasid maailma suurimas üksmeeles vestlema, kuna
d'Artagnan viis mõlemad hobused väikesele kõrvaltänavale. Siis tegi ta ringi ümber maja
ja tuli sarapuuheki taha jutuajamist pealt kuulama.
Peale hetkelist vaatlust heki taga kuulis ta sõiduki mürinat ja nägi enda vastas
peatuvat mileedi tõlda. Võimatu oli eksida, mileedi istus tõllas. D'Artagnan surus enese
hobuse kaelale, et kõik näha ja ise nähtamatuks jääda.
Mileedi pistis oma veetleva blondi pea tõllaaknast välja ja andis korralduse
toaneitsile.
Viimane, ilus kahekümne kuni kahekümne kahe aastane nobe ja elav neiu, tõeline