Arvamuslugu koolitulistamisest Mullu oktoobris vapustas tervet Eestit Viljandi Paalalinna koolis juhtunu. 15-aatane nooruk tulistas saksa keele tunni ajal õpetaja Ene Sarapit, kes saadud vigastustesse hukkus. Inimesed olid šokeeritud, sest kool peaks olema turvaline keskkond õppimiseks ning koolis pole tavaline, et keegi haarab relva ja laseb inimese maha. See sündmus on pannud avalikkuse küsima, kuidas sellised sündmused juhtuvad ja kas neid on võimalik kuidagi ära hoida. Ameeriklastel on palju kogemusi koolitulistamisega, seega peaksid nad oskama niigusuguseid sündmusi ära hoida. Eestis juhtus koolitulistamine esmakordselt, kuid seda tragöödiat oleks
veel väike oli olnud. Kadri vanaema pani ta väga varakult kooli kuna ta pidi ise tööl käima, seal ta õppis mitterahuldavataele hinnetel. Koolis ei olnud tal ka ühtegi sõpra. Teda narriti, kuna ta kandis prille, käis viletsamalt riides kui teised, lõhnas halvasti ja oli lokkis juusteline tüdruk. Ühel päeval kui Kadri koju hakkas minema oli ta hajameelne ja jäi auto alla. Korraga oli ta sattunud haiglasse kus kohtas ta kirjanikku Elsa Sarapit. Haiglas pidi Kadri veetma mitu kuud ja peale seda ka taastusravis. Selle aja jooksul sai ta endale uusi sõpru ja õppis enda eest seisma. Peale haiglast lahkumist suhtlesid tädi Elsa ja Kadri kirja teel, tänu sellele läks ka Kadri grammatika palju paremaks. Taastusravil oli palju vene keelt kõnelevaid lapsi ka Kadri toa kaaslane oli venelane ja temaga suheldes õppis Kadri vene keele selgeks. Sügisel läks Kadri seda sama klassi kordama kuna ta oli teise õppe aasta veetnud haiglas
annaabi.ee 
