Marlene Dietrich
Teise maailmasõja ajal esines ta
maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show'de
raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.
Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste
linateostega nagu Alfred Hitchcocki "Rambipalavik" (1950), Billy
Wilderi "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja Stanley Krameri "Nürnbergi
protsess" (1961).
1960. aastatel loobus ta filmides osalimsest. Marlene käis ringreisidel,
kus esines sanssoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal
võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos
David Bowiega. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis.
Kuulsast intervjuust Maximillian Schelliga tehti 1982. aastal
dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult näitlejanna häält.
Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. aastal magades. Ta maeti Berliini ema
kõrvale 16. mail. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia "Meine
annaabi.ee 
