Heraldika
Vapiõigus pidi reguleerima näiteks olukorda, kus erinevate suguvõsade
vanad ajaloolised vapid olid omavahel sarnased.
Kuni 16. sajandini uuriti üksikute kindlate vappide ajalugu põhiliselt selleks, et tõestada
vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal
avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel
nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös
Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi
uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite
erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast
midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate
reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7)
annaabi.ee 
