Läänerindel muutusteta
asjadega varjundisse. 2 nädalat möödub süües ja juues. Asume teele üht
asulat evakueerima, liigume marsikolonnis, kuna prantslased ei hakka ju
tulistama küla, kus nende kaasmaalased asuvad. Paar min hiljem granaat
visatakse ja kõik jooksevad, Albert on pihta saanud, ma ka,
kuidagimoodi jõuame väiksesesse varjendisse. Jõudsime välislaagrisse,
kus mult üritati kildu kätte saada, ja saadeti koju meid. Tegin nii,et me
saaksime koos Albertiga minna ja andsin sanitaarveeblile sigareid.
Lamame katolikus hospitalis, seal on parem ravi ja toit. Öösel ärkame
kisa peale ja tahan, et uks kinni pandaks, aga ei panda, viskan pudeli
maha puruks ja uks pannakse kinni, Järgmise päeval tuleb inspektor ja
tahab teada, kes seda tegi, Josephi taoline mees võtab süü enda peale, ta
pole midagi kaotada, kuna tal on priipilet. Mind opereeritakse uuesti,
kuna kondid on valesti kokku kasvanud, Albertil amputeeritakse jalg, ja
ta lubab, et kui relva saab, siis laseb end maha
annaabi.ee 
