keskaegse linna elu-olu
elanike arv oli umbes tuhat (Adamson, Valdmaa 1999: 46).
Linna valitses raad. Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid
ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli
bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat
esindav linnafoogt. Linnade elanikkond koosnes kaupmeestest, käsitöölistest ja arvukast
kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast. Linnade sanitaartne seisund oli jäle:
solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid torujuhtmeid
pidi linna vallikraavist, mille ääres karjatati linna karja ja kuhu voolasid linna heitveed. Sageli
ründasid linnu taudid. Suremus linnades oli suur ja uute elanike pideva lisandumiseta poleks
nad saanud püsida. Talupoegi omakorda tõmbas linna kõrgem elutase. Keskajal kehtis tava, et
annaabi.ee 
