Üldine usundilugu
kujutlused teispoolsusest (surmavaldadest). Põletusmatust kasutatakse ka teistsugustel praktilistel
kaalutlustel: kaitseb metsloomade eest, väldib ebasanitaarset lagunemist, kõrvaldab rüveduse, surnu
väljub kurja vaimu meelevallast, sest tuli puhastab jne.
Balsameerimine on ilmselt samuti väga vana, kuid levinud lokaalselt ja suhteliselt väheste rahvaste
juures.
Semiitidel ja kristlikes kultuurides on kõige enam levinud laibamatus, alates 19. sajandist on hakanud
ennekõike sanitaarsetel ja majanduslikel põhjustel levima põletusmatus, kuigi eriti roomakatoliku kirik
seda heaks ei kiida. Põletusmatus oli väga levinud muistsetel indoeurooplastel. Ent germaanlastel, aga ka
muistsetel eestlastel oli levinud nii laiba- kui ka põletusmatus. Zoroastristid ja parsid jätsid surnud
lahtistesse matusetornidesse, kus röövlinnud luustiku puhtaks nokkisid, sest elemente (maad, vett ja tuld)
ei tohtinud rüvetada
annaabi.ee 
