Nimelt on kihistumine endaga kaasa toonud vargused ja pettused, mis on suunatud rikkamate vastu, et elus püsida. See kõik on aktuaalne ka tänapäeval. Novellis ülistatakse inimese taibukust, energiat ja pealehakkamist. Räägitakse kangelastest ja nende vägitegudest, mis võivad viia ohtlikesse olukordadesse. Otsitakse ekstreemsusi ja lõbusat elu, mõeldes nii välja hämmastavaid plaane ning nippe, mis sugugi ei anna iga kord oodatud tulemust. Sangarliku käitumise põhjuseks on taas armastus. Näiteks läks Gerbino oma armastatud naisele järele, kui too pidi isa sunnil sõitma Tunisi, et abielluda sealse kuningaga. Rööv aga ebaõnnestus ning surma sai nii Guiglielmo tütar kui Gerbino. Novellides antakse mõista, et usk ei ole kõige tähtsamal kohal. Inimene ei pea teenima jumalat, kui ta seda ei soovi. Aeg, kus uskmatuid taga kiusati, on nüüd läinud. Raamatust võime
Rodin otsis visalt ja kaua omaenda teed. Enne kui tast sai kujur, pidas ta end maalijaks ja luuletajaks. Ta oli vaimustuses Dantest, Baudelaire'ist ja Delacroix'st ning uuris skulptuuri antiikkunsti teoste, samuti ka Michelangelo, Houdoni ja Rude'i tööde järgi. Skulptuuris oli tänu selle spetsiifikale tähelepanu keskpunktis alati inimene. See õhtutas ka Rodini keskendama kogu oma loomingulist jõudu teemale, mis 19 saj maalikunstis oli tagaplaanile tõrjutud. Rodini köitis peamiselt sangarliku inimese kuju, mis juba antiikajast alates oli kütkestanud suuri meistreid. Kuid tema kunst ei olnud nii tasakaalukas ja viimistletud kui vanaaja suurte skulptuurimeistrite looming. Rodini kunstilises ütlemises oli palju närvilist, erutavat ja liialdatut. Hoolimata sellest tõendavad tema teosed, et 19 sajandi lääne-euroopa kunstis polnud üllad inimlikud ideaalid veel välja surnud. Juba Rodini noorpõlvetööd üllatasid oma võltsimatu tõetruudusega:
annaabi.ee 
