Hiljem läks ta tõukajaga rääkima. Kui süüdlane palus end mitte üles anda, pani doktor talle teistsugused kohustused. Ta käskis mehel ehitada uue koolimaja. Doktor puutus Palmeritega kokku, sest ta oli pere arst. Väike poiss, krahvitütre vend ja krahvi poeg, oli haige. Ta vaid sonis ja vehkis käte- jalgadega. Kord aga ei tulnud Meding mitte tema pärast majja. See juhtus hoopis krahvitütre Laura tõttu. Selgus, et tüdruk oli oma vankriga alla ajanud sandipoisi, kes võis eluajaks vigaseks jääda. Doktor noomis süüdlast päris kõvasti ja lahkus siis. Sellest ajast saati vihkas Laura Medingit. Juba tema pilk tundus jube. Järgmisel päeval läks tüdruk sandipoisi juurde ja käskis tema emal talle paremat sööki osta. Kuna doktor nägi, et krahvitütar siiski muret tundis, sai ta aru, et Laural on vaatamata kõigele hea süda. Palmerite majas toimus pidu - krahviproua Dorothea sünnipäev. Krahv kutsus sinna ka Medingi, kuigi
Ka minu elupuu on maikuul õitsend, kuid õied, viljad langenud ta päält. Ja kerjanud olen ja santind ja roomanud põrmuni, ja kerjand, et aastate kaupa Ei vastuseks sõnagi! Ja kerjanud enda pärast ja teiste pärast ka, ja kerjanud kerjuse pärast, ei mõista ütelda! Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Sandipoisi laul Oleks mul üks kamber, väike kambrike, oleks mul üks ahi, väike ahjuke. Paneks ahju kütte, istuks paistele, võtaks oma Miina enda kõrvale. Ma tahaks, et mul hing sees oleks, see kõneleks, kirjutaks sõnakal jõel. Ja laidaks, mis laita valusal tõel – jah, ütleks, kus hää, ja ütleks, kes õel. Ma tahaks, et mul hinge rinnas oleks, mis kaitseks nõrku, varjaks rõhutuid
annaabi.ee 
