A. H. Tammsaare teos ,,Kõrboja peremees" räägib Villust, kes peale pikki aastaid kohtab uuesti oma lapsepõlvesõpra Annat, kes on linnast naasenud ja asunud otsima Kõrboja talule peremeest. Kuidas oleks elu kulgenud siis, kui Anna oleks linna jäänud? Kui Anna oleks linna jäänud, poleks Villu olnud nii sant nagu ta seda oli. Oma teise silma ja mõned sõrmed kaotas Villu just tänu sellele, et tahtis Anna auks Kivimäel kive õhku lasta, kuid midagi läks valesti ja ta jäi veel sandimaks. Võttes arvesse seda, et kui Anna poleks Kõrbojale tagasi tulnud ja oleks edasi linna jäänud, poleks Villuga midagi sellist juhtunud. Muidugi oleks ta võinud endale Kivimäel kive õhku lastes viga teha või mõnel muul moel ennast vigastada, aga sel juhul poleks ta teinud seda Anna pärast. Villu vanemad olid juba üsna vanad ja kuna Katku talu oldi põlvest-põlve edasi pärandatud, pidi talu jääma peale vanemate täielikku jõuetust Villu hoole alla.
all, hakkas leebemaks ning leplikumaks muutuma. ,,Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi.'' Mina leian, et novelli mõte on küllaltki sügav. See pani mind mõtlema selle üle, et isegi inimene, kes elab külluses, võib millegi halva juhtudes sellega aja möödudes leppida, üritamata olukorda muuta. Sel momendil, kui inimene hakkab allaandlikult leppima halvaga, muutub tema elu aina sandimaks. Näiteks kui konnad asetada keevasse vette, jätavad nad kohe elava maailmaga hüvasti. Kui aga asetada konnad külma vette, mis aeglaselt kuumaks läheb, harjuvad konnad aina kuumeneva veega ning lõpuks surevad, kuna keeva vee temperatuur on väljakannatamatu. Sama kurvalt lõppes ka novell, kuigi lugejad võivad ainult aimata, kas mõlemad tegelased said surma või neil õnnestus siiski pääseda. Justnimelt loo narratiivne struktuur, jutustaja positsioon ja
annaabi.ee 
