Eesti kultuurilugu
karjaõnnel ja pereliikmete heaolul, leidub neis värsse ka tantsimisest. Laulusõnade järgi
otsustades oli see pigem hoogne (küllap maagilise tähendusega) hüplemine kui tants. Muhu saarel
olnud nii, et kui mardid toas tantsinud, siis tulnud kalavõrku kududa, et võrk hästi püüaks.
Tantsitud on nii tuppatulemise kui andide eest tänamise puhul, samuti selleks, et pererahvalt
andisid saada.
Mõnikord on sandiskäijad kasutanud lihtsaid vahendeid rütmi tekitamiseks. "Sandiemal oli suur
kott kaelas ja hästi suur kepp, sellega koputas vastu põrandat ja ütles: Hüpake, lapsed, karake,
lapsed!"" (Põlva) "Me ollime "latse" "vanadel" ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat-
koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi." (Karksi) Kõige
sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoska, seda oli hõlpus kaasa võtta.
annaabi.ee 
