Ambroosiuse laul
sajandil ning see on kontaminatsioon
mitmest tekstist. Varaseim käsikiri on 7. sajandist pärit Bangori Antifonariumis, kuid
teadlased on leidnud ka mõned lauluread Küprianuse teosest «De Mortalitate», mis pärineb
aastast 272. Kloostripalvetes kasutati «Te Deumi» hommikupalvustel alates aastast 500.
«Te Deum» koosneb kolmest osast: kahest hümnist ja litaaniast. Laul algab kolmekordse
kiitusega: kiites Jumalat, kes on Isa ja Issand üle kõigi loodu. Taevaväed kiidavad Jumalat
«Sanctuse» sõnadega ning Uue Testamendi apostlid, prohvetid ja märtrid lisavad oma hääled.
Võitlev kirik maa peal kajab vastu kiitusega ning annab Kolmainu Jumalale järgmised
omadused: Isa - võimas, mõõtmatu; Poeg - Jumala ainusündinu ja Püha Vaim - rõõmustaja.
Teine osa «Te Deumist» kiidab Kristust kui Aukuningat ning Poega, kes tuli ilmale, et võita
surma ning avada taevariik kõigile usklikele. Samas on Ta ausse ülendatud ning tuleb taas
kohtumõistjana õigust jagama
annaabi.ee 
