Iga osa on sama nootide jada, mis on eraldatud väike ajavahemike tagant. Keskendutakse meloodia, harmoonia ja rütmi asemel tämbrile. Minu meelest on tämber omapärane aga monotoonne. Koori liikmed jagunevad neljaks sopraniks, neljaks aldiks, neljaks tenoriks ja neljaks bassiks. Rütmitu- rütmi ei ole tunda. Terve teos sisaldab kahte ladinakeelset lauset: Lux aeterna luceat eis, Domine, cum sanctis tuis in aeternum, quia pius es. Requiem aeternam dona eis, Domine; et lux perpetua luceat eis. Emotsioon- pühalik/ jumalik, kõlab nagu oleks tegemist kirikulauluga, kuid pähe tuleb ka atmosfäär, kosmos ning teised dimensioonid.
Dante kuulab nende lugu kaastunnega. Romantikute põhienergia kulus „Põrgu” analüüsile ja paljude suurte põrguliste (Francesca da Rimini) „rehabiliteerimisele”, mistõttu hilisemad kommentaatorid neile omakorda ette heidavad, et nad Dantetegelase inimliku kaastunde Danteautori väljendatud moraalsest hukkamõistust kõrgemale tõstavad. Hilisromantikuks peetud 19. sajandi olulisim Itaalia kirjandusajaloolane Francesco de Sanctis rõhutab, et kohtumõistjalikkusest hoolimata seisneb Dante suurus tema mõistvuses, tema võimes kujutada tegelikke inimesi, tegelikke situatsioone, milles inimesed tegutsevad, samuti tema oskuses kujutada klassikalisest mütoloogiast ja kirjandusest tuttavaid stseene nii, et need vallandavad emotsioone. Just seetõttu tulevat Dante klassikuks tunnistada.
annaabi.ee 
