Onomastika, nimekorraldus
ja osaliselt 1960. aastatel. Aastal 1951 algatas Karl Aben kõigi võõrnimede
kirjutamise "häälduspärasel kujul" (ettepaneku kokkuvõtet vt Aben 1954).
Tema arvates ei tohtinud nõuda eesti tekstis esinevate võõrnimede
hääldamiseks vastava võõrkeele oskust (raskete nimede näited Queuille,
Boisguillebert, Bordeaux jms), vaid nimesid tuli kirjutada eesti kirjaviisis.
Ettepaneku pooldajate pakutud nimekujud olid nt Bordoo 'Bordeaux', Versai
'Versailles', Luaar 'Loire', Sampann 'Champagne', Vaiooming 'Wyoming',
Djörr (sic!) 'Gyr' jne.
Kuigi mugandamise nõudjate ägedus vaibus 1950. aastate lõpuks, esines 1960.
a ÕSis kompromissina küllalt palju nimemugandeid. Ernst Nurm püüdis seda
põhjendada reegliga, et teatavat rühma nimesid on tavaks mugandada (Nurm
1959): kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimesid, kõigi
Euroopa pealinnade nimesid, suuremate ja tuntumate linnade nimesid ning
suuremate jõgede ja muude veekogude nimesid
annaabi.ee 
