nad roomlastelt välja lunarahana 1000 naela kulda. Antud sissetung on minu silmis väga tähtis murdepunkt, mil Rooma asub võitlema ja tunnetab ära ka võidumaiku. Ehk andiski see just hoogu järgnevateks vallutusteks. Edasi toimusid raskeimad ja tähtsaimad sõjad, mida Rooma 4-3. saj eKr pidas. Need olid sõjad Kesk- Itaalia mägismaal elava sõjaka itaalikute hõimurühmaga - samniitidega. Samniitide hõimuliit oli suur ja nende sõdalased paistsid silma vapruse poolest. Näiteks oli Samniitidel säilinud ürgkogukondliku korra jooni. Roomlased saavutasid nende üle 296. a eKr Sentiumi lahingus võidu, mis määraski Itaalia saatuse. Samniidid olid sunnitud Roomaga liidu sõlmima, sabiinid alistati täielikult ja nad said Rooma piiratud kodanikuõigused. Galli hõimud paisati põhja poole ja etruskid olid sunnitud Roomaga liidu sõlmima. Kogu Kesk- ja Põhja-Itaalia oli roomlaste käes. Nüüd oli Rooma üks tolle aja suurriikidest ja sõlmis Kartaagoga lepingu nagu võrdne võrdsega
paar korda aasta jooksul. Heade elamistingimuste nimel läksid ka paljud vabad kodanikud omal tahtel gladiaatoriteks (5). Ühest traditsioonist rääkides tuleks kõigepealt alustada selle tekkeloost. Gladiaatorlusel kui sellisel puudub faktidega tõestatav alguspunkt. Võimalikke variante on väga mitmeid. Kõige tõenäolisemateks peetakse neist aga läbi etruskide samniitidelt ja oskidelt pärit traditsiooni tuua surnud esivanemate hingedele ohvriande. Umbes 5. saj e.Kr oli samniitidel ja oskidel olnud komme selleks surnud esivanemate haual võidelda. ,,(...) vanasti usuti, et inimese veri teeb surnute hinged lahkeks. Niisiis ohverdati matustel vange või selleks otstarbeks ostetud orje. Hiljem meeldis jumalakartmatutele jätkata seda toimingut üksnes lõbu pärast. Sellepärast hangitigi orje, keda võis vormida kui relvi, õpetades neid tapma. Varsti lasti neil kindlaksmääratud päevadel haudade juures hukkuda." - Tertillus (1)
annaabi.ee 
