Juhan Viiding "Elulootus" luulekogu analüüs
– lk 31
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.
Täisriim: (raha – maha) – lk 33
(nigu – tigu) – lk 32
(turja – kurja) – lk 31
Irdriim: (käsud – pääsud) – lk 23
(serval – kõrval) – lk 5
Kujundianalüüs
Epiteet: 1) kristallselge hommiku – lk 41
2) üksainus täht – lk 33
3) piiritu krunt – lk 30
4) sidumata haavad – lk 27
5) väikesed poisid – lk 24
6) sügavaimas unes – lk 48
7) sammeldund verandal – lk 45
8) õnnelik lapsepõli – lk 42
9) valget ööd – lk 38
10) pimedasse õue – lk 58
Isikustamine: 1) su mõte hingab – lk 25
2) varblane vannub kurja – lk 31
3) tuuled undavad – lk 46
4) minult küsivad mu meeled – lk 52
5) kui ajavaim nad tõmbas sõnasõtta – lk 23
Võrdlus: 1) kas tõuseb ta kui päikene? – lk 32
2) näen, et vastuolu minus on nii suur, nagu kogu inimlik kultuur. – lk 11
Metafoor: 1) Suule sulanud vaikusevaha. – lk 11