kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. Teated enam kui 100 aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab teadmine, et veekogus elutseb hiidkala, mainet samuti ka tema asupaigale. Hiidhaugi suurust, vanust ja ebatavalist välimust iseloomustatakse sõnadega, nagu suur, väga suur, ilus, ei ole jaksanud kanda, vana, sammeldanud, tölbi sabaga, sabata. [ ] Korra pühapäeva õhtupoolel olla mees Sineallikal kalu püidnud ja enne päevaloodet vana, sammeldanud tölbisabaga haugi kätte saanud ja sellega kodupoole minema hakanud. Tagaselja kuulnud ta hüütavat: «Kas kari keik kodus?» Jällegi vastanud heal: «Ei ole, vana tölphännaga pull puudub.» Seal hakanud mehele kaikaid või mis, mits ja mats, selga, kukla ja säärde pihta sadama, viimati nenda tihedasti, et mees haugi käest maha
asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. «Teated enam kui 100aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud,» märgib N. Mikelsaa. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab teadmine, et veekogus elutseb hiidkala, mainet samuti ka tema asupaigale. Hiidhaugi suurust, vanust ja ebatavalist välimust iseloomustatakse sõnadega, nagu suur, väga suur, ilus (st kogukas), ei ole jaksanud kanda, vana, sammeldanud, tölbi sabaga, sabata. Muistendis kutsub üleloomulik olend veteriigi haldaja niisugust kala kui oma karilooma, nt tölphännaga orikas, vana tölphännaga pull, Jakob Kõrvi ümbersõnastatud rahvajututekstis tõlksaba sikk. Olend ise jääb enamasti inimsilmale nägematuks ja tema välimus jääb kirjeldamata. Inimesele ohtlik pole neis muistendeis mitte kala, vaid kalakarjasest vaimolend:
annaabi.ee 
