Eesti traditsiooniline rahvakultuur
või kivipõrandaga kõrtsihoones oli avar tall (rehealune), sellest kitsam, kerisahjuga (mõnikord veel korstnata)
köetav kõrtsituba ning selle otsas ja taga kambrid. Mitmel pool on kõrtse peetud ka tavalises talumajas
(rehielamus). Mõnel väikesel kõrtsihoonel oli kõrtsitoa ees sammastele toetuv ulualune.
18.-19.sajandil arenes kogus Eestis välja väga pikk (keskmiselt 30-50m) kõrtsihoone. Neil hoonetel oli
kõrtsitoa ees lai kividega sillutatud sammasulualune. Keskel asus tavaliselt esik ja massiivne kivist mantelkorsten-
köök, sellest ühel pool suur kõrtsituba talupoegadele ja teisel pool 1-2 kabrit sakstele. Hoone tagaküljel olid
kõrtsmiku eluruumid, letikamber ja sageli nende all kelder.
Hiljem tulid pisikeste akende asemele suurema ruuduga aknad. Kõrvalisemate teede ääres ja külades
asuvad kõrtsid olid väiksemad, ühe talliga või hoopis ilma tallit, mantelkorsten puudus. Raudteeliikluse arenendes
annaabi.ee 
