V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tütarlaps mu
silmade ees oli nii üleinimlikult ilus, et see ilu võis pärit olla ainult taevast või põrgust. See
polnud lihtne tütarlaps, kes mullast on saadud ja keda naise vilkuv hingekiir seestpoolt
ähmaselt valgustab.
315
See oli ingel! Kuid pimeduse- ja leegi-, mitte valguse-ingel!
1
8
5
Kui ma nõnda mõtlesin, nägin su kõrval kitse, seda nõiasabati looma mulle otsa naervat.
Keskpäeva päike pani ta sarved tulena põlema. Siis sain ma kuradi kiu-samistest aru ega
kahelnud enam, et sinagi oled saadetud põrgust ja tuled mind hukka saatma. Nõnda ma
mõtlesin!»
Preester vaatas vangile otsa ja lisas külmalt:
«Nõnda mõtlen ma veel praegugi... Vahepeal hakkasid su võlud minusse -ikka ja ikka
enam mõjuma, su tants pani mu pea keerlema, ma tundsin, kuidas kuri silm mind lõpuni
kahetab. Kõik, mis ärkvel pidi olema, uinus nüüd hinges, ja nagu inimesed, kes lumme
külmuvad, tundsin minagi lõbu, et uni minu üle võimust võtab
annaabi.ee 
