Vladimir Võssotski
maailma üle kohut mõista; seepärast korrati seda stseeni, kus Hamlet nõuab Gertrudilt, et
see kahetseks ja edaspidi patustamast hoiduks, kaks korda. Võssotski laulis ja tundis
õudusega, et teda ümbritseb sõrmusena üldrahvalik kuulsus, ent seal, kus kuulsus lauljale
järgi jõuab, ei ole enam kunsti. Ja ta otsustas mitte mingil juhul hakata ametlikuks
nõukogude poeediks.
Tema viimane roll teatris oli Svidrigailov "Kuriteos ja karistuses". Võssotski ilmus lavale
uhkes tupsulise vööga sametmantlis, vajus sametisse tugitooli, libistas sõrmed üle
kitarrikeelte ning alustas kleepuva, kähiseva häälega romanssi. Ning oli sedavõrd veetlev,
sedavõrd brutaal-fataalselt võidukas, et tema teoorias headuse mandumisest ja hävingust
oli võimatu kahelda.
Abielu
Vladimir Võssotskiga oli aastail 19701980 abielus Marina Vlady. Abielu kestis kuni
Võssotski surmani. Mõlemad olid varem abielus olnud ning Marinal oli enne abielu 3 last,
Vladimiril 2
annaabi.ee 
