koostis Turbaliigiks nimetatakse enam-vähem ühesuguse botaanilise koostisega turbaid, mille suhteliselt sarnased füüsikalised ja keemilised omadused annavad tunnistust ühistest tekketingimustest. Seega tehakse turbaliik kindlaks turvast tekitanud taimejäänuste põhjal. Lähedaste omadustega turbaliike nimetatakse turbarühmaks. Nii kuuluvad pilliroo- ja tarnaturvas rohuturvaste rühma, lehtsambla ja sfagnumiturvas samblaturvaste rühma jne. Madalsooturba liigid on pilliroo- (Phragmitetum), tarna (Caricetum), puu- (Lignetum) ja lehtsambla- (Hypnetum) turvas. Rabaturba liigid on sfagnumi- (Sphagnetum), villpea (Eriophoretum) ja puhma- (Callunetum) turvas. Mitme taimeliigi jäänustest koosnev turvas saab oma nimetuse domineerivate taimeliigi järgi. Ülekaalus olevate jäänustega taimeliigi nimetus asetatakse turbaliigi nimetuse lõppu ja väiksema osatähtsusega fragmendi nimetus algusse
soostumist (Valk 2005: 237). Turbasammalde iga aastase kasvu tõttu pakseneb turbakiht ja tõuseb rabavee tase (turbasammal seob tugevalt endaga oligotroofsed sajuveed). Seetõttu jääb rabas kasvavate puude juurekael üha sügavamale turbasse ja oligotroofsesse hapnikuvaesesse rabavette, mida suurem on turbasammalde juurdekasv, seda halvemad on tingimused puude kasvuks. Ühe aasta jooksul tõuseb turbasambla juurdekasvu tõttu rabavee tase umbes 6 mm (Valk 2005: 238). Raba samblaturvaste veemahtuvus on näiteks kaks korda suurem kui puuturvastel, mis on tekkinud puidust. Sarnaselt veemahutavusele on ka muld seda viljakam, mida suurem on turba puidusisaldus. Eesti rabades valitseb kõige halvemate omadustega samblaturvas (Valk 2005: 240). 21 Toitevaese mulla tõttu on rabas liigivaene ka puu- ja põõsarinne. Kõige levinumaks puuliigiks on harilik mänd. Rabapõlendikel, servades ja läbivoolulistes rabaosades, kus
annaabi.ee 
