Jutuke - Õunkübarad
"
Nii ta ka tegi.
,,Ja nüüd vaata, hästi hoolikalt vaata, sest selline õitseng kui täna öösel on väga harv nähtus
ka surematute ajastul."
Ja tõepoolest, seal, kus enne vaarus hingetu pimedus, midagi liigutas. Siis kostus tasast
sahinat, justkui sügisel pudedaks külmunud lehed vastu teineteist hõõrduksid, ning
sõnajalgade aluslehtede vahelt tõusis valguskiir. Helendus läbis kogu metsa, kus iganes leidus
sõnajalgu: tammede kõrval, lohkudes, soppides, küngastel, samblapuhmaste najal kõikjal.
,,Sõnajalgade õitsemine..." lausus Elisa vaimustuses ta oli sellest legendist hästi teadlik;
kes kordki elus näeb sõnajalgade õitsengut, omandab tervendava võime kogu eluks piisab
vaid meelde jätta sõnajalaõite maheda valguse aistingu, et seda taas hiljem meenutada. Et
mälestusi naljalt teisele pärandada ei saa, on neid 'valgusarste' väga vähe alles.
,,Kuid kas mitte suvel nad ei õitsenud?"
annaabi.ee 
