Nimetu
kuid jalgratas on ju tehtud selleks, et sõita. Pärast pedaalide ilmumist tuli seda aga teha sõna
otseses mõttes veoratta seljas istudes. Ratas ei lubanud sõitjat endast karvavõrdki eemalduda,
tee mis tahad. Ei saa ju ometi paigutada pedaale ühte kohta ja ratast, mida nad peavad ringi
ajama, teise! Ja siin sündis veel üks idee. Aga miks ka mitte? Saab küll, otsustas inglane G.
Sheargold, kui pedaaliväntadega ühel teljel olevat eriliste hammastega rattalt tõmmata kett
teise samasuguseni, mis on kinnitatud ühe sõidukiratta külge.
Öeldud-tehtud. 1858. aastal sai jalgratas keti. See andis võimaluse istuda sadulas vabalt,
surumata end iga hinna eest vastu veoratast, kartmata jääda rattast liiga kaugele. Ratta võis
nüüd meelest lasta, võis rahulikult keskenduda sõidule.
Märgatavalt täiustunud jalgratta üks osa tõi siiski veel väga kaua meelde tavalise taluvankri.
Peame silmas puuratast. Selle puuduse kõrvaldasid 1867. aastal inglased Madison ja Cowper,
annaabi.ee 
