Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Eraldumine senisest luulesüsteemist oli nii järsk, et vastuvõtt kriitikas oli pigem ebalev kui tunnustav. Laabani maailm oli
pluralistlik. Ta otsis lüürilist sünteesi mitte ühest, vaid mitmest vaimsest keskpunktist lähtudes. Ta hülgas kujundiehituses
valitsenud loogilise, mõistuspärase sidevuse printsiibi. Järgis lüüriliste assotsiatsioonide isevoolu, mis soosis ootamatumaid
seoseid, tavapärast tunnetust eiravaid samastumisi ja kontraste. Laabani luulekeel pruugib meelsasti aaviklikke neologisme,
on silmapaistvalt võõrsõnalembene ja vihjeline. 1957 ilmus „Rroosi Selaviste“, mis jätkas sürrealistlikus stiilis, aga
assotsiatiivset pildistikku ja kujutlusi ning mõttekäike juhib nüüd rikas keeleline fantaasia ja mängulõbu. Vormiliselt ei
kujunda ta enam luuletusi, vaid esitab oma assotsiatsioone aforismidena, mida humoristlik-irooniliselt ise nimetab
annaabi.ee 
