Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära
tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~
osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava
peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel
humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik
samasisulisest naljandist.
Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare
rahvalauludest. Vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega
ühine didaktiline funktsioon. Tuntuimad regilauludest pärit ütlused on: Uni ei anna uuta kuube,
magamine maani särki; Ilu ei panda patta (ega kaunist katla); Põllumees põline rikas (ametmees
ajuti rikas, kaupmees korrati rikas).
annaabi.ee 
