Kõrboja peremees - kirjand läbi Anna silmade
Ta väitis et temast
poleks sinna peremeest ja et minule ka meest vaja ja et tema, sant, sellega hakkama ei
saaks. Ma veensin teda ja palusin, aga tema oli nii külm ning ütles mulle ikkagi ei.
Ning õhtul kui koju olin läinud ei leidnud ma kusagilt Mousit. Otsisime koos Mikuga,
aga ei kusagil. Arvasimegi juba, et kutsa oli kuhugi ära vajunud ja sel hetkel me tema
ka leidsime. Siis oli t juba külm ja kange, vana koer nagu ta seda oli. Aga truu. Ma
tahtsin kindlasti, et ta maetaks sinna samasesse pingi alla, kus ta oma viimase
hingetõmbe tegi ja see pidi teoks saama. Uue pingi pidi sinna tooma ja samasse kohta
panema. See oli raske kõik.
Sel öösel oli ennast maha lasknud ka Katku Villu. Kaks kallist ühe korraga. Olin
nõrkemas. Kuidas ta võis ja miks ta nii tegi, olid mu ainsad küsimused. Peale selle
uudise kuulmist läksin jällegi sinna järve äärde, kus me tavaliselt Villuga olime
kohtunud. Mõtlesin pikalt. Tundsin ennast süüdi, et ta võttis endalt elu sellepärast, e