Platoni õpetus olevast.
kuidas kellelegi kunagi paistab. Kuid tegelikult olev ei ole mitte see, kuidas kellelegi
kunagi paistab, vaid see, kuidas on asjad iseendast, asjad kui niisugused.
See, mis on asi iseendast, see tähendab sõltumatult sellest, millises suhtes nendega
on subjekt, on asja olemus, kreeka keeles ousia (ladina keelseteks vasteteks sellele
sõnale saavad essentia ja substantia). Asja olemus on üks ja ühtne. “Nähtavas
maailmas” vastab sellele aga samaolemuslike nähtuste paljusus. Iga nähtus
meeltega tajutavas maailmas on individuaalselt eripärane; asja olemus on oma
nähtumisvormide – üksikute asjade – jaoks ühine, üldine, universaalne.
Meeltega tajutavad asjad on pidevas muutumises, teiseks-saamises kuni hävimise ja
taastekkimiseni. Asjade olemused ei teki, hävi ega muutu, nad on pidevalt
iseendaga-samaks-jäävad, püsivalt endapärase määratletusega, mitte-relatiivsed.