Pronksiaeg
Võib-
olla tuleks just taolistest aspektidest otsida põhjust kollektiivmatuse tava pikale püsimisele
siinmail?
Igal juhul maetakse Eesti alal alates nooremast pronksiajast surnud kivide vahele ja alla, mitte
maasse kaevatud auku (sellest reeglist on hilisematel perioodidel ka kõrvalekaldumisi).
Alguse saab ettekujutus, et matuseks piisab vaid osa luude ja panuste toomisest
perekondlikku matmiskohta. Mõlemad nähtused püsisid üldiselt võttes samalaadsetena kuni
ristiusu vastuvõtuni 13. sajandil.
Praegune seisukoht on, et Eesti kivikalmed on püstitatud ainult eliidile. Need paiknevad
reeglina paremate põllumaade (sageli keskaegsetest allikatest teada olevate
mõisate/läänistuste) ümbruses. Kalmetes on ka liialt vähe matuseid, et igaüks oleks võinud
olla maetud kivikalmetesse.
Pronksi- ja eelrooma rauaaegsete kalmete luuaines sunnib siiski küsima, kas teatud
selektsioon toimus ka perekonna sees
annaabi.ee 
