Tõde ja Õigus II Terve tekst
Maurusel on kõrvad ja silmad, mis ulatavad üle jõe ja läbi müüride. Räägi, ehk muidu..."
,,Härra Maurus, siin ei sündinud midagi," vastas Lible silmi pilgutamata.
,,Teie ei karjunud?" päris direktor.
,,Ei," vastas poiss.
,,Mitte sugugi?"
,,Ainult natukene, nagu mõnikord ennegi."
,,Miks te siis karjusite?"
,,See oli nii naljakas, mis härra Slopasev Puskinist jutustas."
Härra Maurus pöördus mitme poisi poole, aga vastused kõlasid samalaadised. Viimaks jäi ta
Indreku ette seisma ja lausus sellele:
,,Aga teie, vana pikk tõsine iisraelimees, kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete?"
,,Ei midagi muud kui teisedki, ainult et..."
Indrek peatus, sest ta kahetses, et oli tahtnud midagi rohkem öelda kui teised.
,,Noh, öelge välja, mis siis," sundis direktor.
,,Ainult et härra Slopasev sai Puskinist pisarateni liigutatud ja meie naersime," lõpetas Indrek
lause.
,,Kuidas teil häbi ei olnud!" hüüdis härra Maurus.
annaabi.ee 
