Marie Under
isendit,kes ei tea isegi,mis ta elult tahab.Võimalik,et kuulun samuti nende inimeste
hulka,ehk seetõttu ongi sellised luuletused mulle kõige hingelähedasemad.Ma arvan,et
lõpus kirjeldatud haava all mõtleb Marie inimese kibestumust kogu päeva vastu.Iga
õhtu vajub ta pettunult unne,aga samas jällegi järgmine päev seisab vastu
samasugustele dilemmadele.
Luuletus "Agulis"
Kuigi see kirjatükk on kirjutatud aastatel 1923-1927,siis tänapäeval kestavad veel
samadki probleemid edasi.Inimvaremed lebavad tänavatel,lapsed,kes kerjavad uue
kõhutäie nimel,loovutades nii mõnigi kord oma puutumatuse.See luuletus tekitas
ängi,sest kõik see,mis maailmas toimub on tegelikult tõsiselt jube ja õõvastav.Mulle
meeldis,et Under kirjeldas kogu viletsust nii ehtsalt ja elutruult,et tekkis tunne,nagu
oleks ise kogu selle vaesuse keskel.Minus tekitab kurbust see,millised küsimused on
Under luuletuse lõpus endale ja maailmale esitanud,(nt
annaabi.ee 
