"samaariameest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Muidugi oli Quasimodo sel silmapilgul pigem kentsakas ja jälk kui kaastundmust äratav: ta nägu oli purpurpunane ja märg, ta pilk hälbiv, suu vihast ja valust vahus, keel poolenisti väljas. Peab ütlema, kui selles rahvahulgas oleks leidunudki mõni heldesüdamlik mees või naine, kes oleks katsunud vaesele hädalisele klaasi vett tuua, siis olid häbiposti trepiastmed niivõrd seotud häbi ja alatusega, et juba üksnes sellest oleks jätkunud, et halastajat samaariameest tagasi tõrjuda. Mõne minuti järel laskis Quasimodo meeleheitliku pilgu üle rahva käia ja hüüdis veelgi südantlõhestavama häälega: «Juua!» Kõik plahvatasid naerma. «Säh, joo!» karjus Robin Poussepain ja viskas talle näkku rentslis vedelnud käsna. «Säh, vastik kurt! Teen sulle välja!» Keegi naine virutas talle kiviga pähe: «Et sa meid öösel oma neetud kellaga enam üles ei ajaks!» «Noh, poju!» kriiskas üks jalutu ja püüdis teda oma karguga tabada. «Kas sa oma