Soome kirjanduse ajalugu
poolest, et neis kujutatakse ainult inimesi ja nendevahelisi suhteid. Nende runode maailm ei
ole müütiline algaeg, samuti mitte muinasjutupärane fantaasiamaailm.
Inimesekujutus realistlikum. Runod sisaldavad kirjeldusi koguni keskajal esinenud sõidu- ja
püügivahenditest, metallehetest, saunakommetest, riietusest, koduloomadest, orjade ja piigade
askeldustest jne. Palju kahekõne situatsioone. Kangelased ja kangelannad valetavad,
tülitsevad, peksavad keelt. Kordamine.
Samaanieepika
"Väinämöise Toonela-retk" - käik sealpoolsesse, jõetagusesse maailma ja tagasitulek ussina
läbi võrkude ujudes. Samanismi tähtsaim riitus teadja Iovesse langemine, hing rändas looma
kujul vajalikke teadmisi otsima, koguni Toonelast. Teadvusele tulles jutustas samaan oma
retkest.
"Vipuse laul" - teadja otsib kolme kadunud sõna, et saaks valmistada vene. Sõnad on Vipuse
valduses, kes on ammu surnud samaan. Vipus oli surnud tõenäoliselt seetõttu, et tema
annaabi.ee 
