Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
ja tema poja pärast. Tollest pidi saama inimene, sõber, kellega rääkida ussikeeles. Sündiski
terase pilguga poiss, kes sai nimeks Toomas.
31.peatükk
Kõik jumaldasid Toomast nagu kõrgestisündinut. See aupaklikkus rüütlivõsu oli äärmiselt
tobe ja Leemet käitus lapsega vabalt. Peagi aga ootas jälle ees raske kevadtöö. Mehed
arutasid, milline hobusesitt on parim ja kuidas seda ära tunda.
Ühte tüdrukut, Katariinat, nõelas rästik. Tüdruk karjus appi. Salvaja oli Ints. Ta ütles, et
muidu poleks ta Leemetiga kokku saanud. Ints puhastas haava ja soovitas rästikuurgu elama
asunud ema vaatama minna. Ühtäkki mõtles Leemet: mida ma üldse siin külas passin? Ta
olekski kohe metsa lõplikult naasnud, kui poleks olnud Toomast, keda vaja õpetada. Ints
mõistis teda. Emal oli Leemetit nähes väga hea meel, ta oli roninud puu otsa poja maiuspala,
öökullimune, tooma. Ema oli paksuks läinud, kuna sõi väga palju.
32.peatükk
annaabi.ee 
