NO78 „Kes kardab Virginia Woolfi?”
millest ma ka kolm kuud hiljem suudan kirjutada. Seega: väga meeldejääv, paeluv ja kaasakiskuv.
Kindlasti üks parimaid, mida minu noor silm näinud on.
Seoses näidendi pealkirjaga tekkis mul küsimus, millele ma näidendi jooksul vastust ei leidnud
ning otsisin internetist lahenduse, mis mulle ei oleks kunagi pähe tulnud: "Muide," küsitakse ühes
ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?"
Ja Albee vastab: "Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur
peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul
seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia
Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes
kardab Virginia Woolfi" kes kardab elu ilma /.../"