V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kord tantsijannale, kord temale, kuna ta nägu järjest süngemaks muutus. Äkki ajas ta end
sirgeks ja ta keha läbistas värin.
«Kes küll see mees võiks olla?» ütles ta läbi hammaste. «Ma olen tütarlast ikka üksinda
näinud!»
Siis kadus ta keerdtrepi looklevate võlvide vahele ja astus treppidest alla. Kellaruumi
poikvel uksest möödudes nägi ta pilti, mis teda jahmatama pani: Quasi-modo kummardus
määratu suurt salusiid meenutava kiltkivist varikatuste alt välja ja vaatas alla platsile. Ta oli
nõnda vaatlemisse süvenenud, et tähelegi ei pannud,
242
kuidas kasuisa mööda läks. Ta metsikus pilgus oli kummaline ilme: selles oli vaimustust ja
õrnust.
«Imelik,» sosistas Claude. «Kas ta tõesti mustlastüdrukut vaatab?»
Ta läks edasi. Mõni minut hiljem astus murelik ülemdiakon torni jala juures olevast uksest
välja platsile.
«Kuhu mustlastüdruk kadus