Kirjandussemiootika
tahame mõista autorit, tema l u u l e k u i l u u l e mõistmiseks pole neil tähtsust.
Igasuguses suures luules peab olema midagi seletamatut ja see just ongi peamine.
Luule seletamise kõrvale selle tekkepõhjuste uurimisega toob Eliot teisegi
kaasaegse meetodi. See vastandub tähelepanu liikumisele luulelt luuletajale. Nii-
nimetatud sidrunipressi kriitikakoolkonnas võeti mingi tuntud luuletus ning autorit või
tema muid teoseid puudutamata analüüsiti seda salm-salmilt ja rida-realt, pigistades,
pressides, meelitades sellest välja iga võimaliku tähendustilga. Et igal kriitikul on
omaenda menetlus, siis on tulemus huvitav, ning oluline on ükskõiksus, kas tõlgendus
ühtib autori mõeldud tähendusega.
Esimene oht, mis selle meetodiga kaasneb, on eeldus, et ainult üks luuletuse
kui terviku tõlgendus saab olla õige. Luuletuse tähendus on just see, mida luuletus
erinevatele tundlikele lugejatele tähendab
annaabi.ee 
